Tuulerõuged

Kuigi mul oli õhkõrn lootus, et Miia põdes tuulerõuged eriti kergelt läbi oma elu esimesel suvel, saime nüüd tõestuse, et nii see ei olnud.

Lasteaias on tuulerõugeid olnud juba mitu aastat. Ja ikka nii, et üks laps kahe nädala tagant jääb. Ma isegi ei osanud neid oodata.

Pühapäeval käisime lastelaulude plaadi "Mina ka" esitlusel ja kutsusime sinna kaasa ka Nora ja Liisi. Miia hakkas sealt ära minnes kurtma peavalu. Kojujõudes oli tal pisike palavik (37,5) ja selja peal üks vesivill, mille ta juba oli ka katki kratsinud. Ma isegi siis veel ei osanud arvata, et need tuulerõuged on. Hommikul oli endiselt palavik ja siis olid ka mõned punnikesed juurde tulnud.

Kuna mul polnud kodus mitte ühtegi vahendit ravimiseks, pakkisin ta autosse ja läksime apteeki. Miia ootas kenasti autos, kui ma poes ära käisin. Kodus ta veel üksi pole nõus olema. Otsustasin ikka vana ja hea briljantrohelise kasuks, sest sellega pidi olema hästi näha, millised on uued punnid. Ja nii siis oligi, et punne tuli aga juurde ja just rohkem seljale ja juustepiirile kuklale. Õnneks oli Miia enda tuju hea ja sügelema ka ei ajanud punnid. Punne tuli veel ka juurde teisipäeval aga rohkem mitte.

Üldiselt oli tal neid vähe ja läks kogu haigus väga leebelt. Kuigi selle haigusega peab olema toas, sest see on nakkusohtlik, ei suutnud meie küll ilusate ilmadega toas olla. Käisime õues, aga valisime kohad, kus teisi inimesi ja lapsi polnud - metsas ja mere ääres. Arvan, et see oli Miiale paranemiseks ka väga hea, sest toas istudes muutub ju iga laps pahuraks. Värske õhk ja päike on minu arvates ka parimad ravijad. Igatahes on nüüd tuulerõuged põetud!