Üksikema elu!

Mõtlesin, et panen siia kirja oma tunded ja mõtted seoses üksikemaks olemisega.

Tegelikult ei ole selles miskit rasket, lihtsalt oma aega on väga vähe. Kõik minu tegevused ja käimised on väga planeeritud ja aeg peale tööd kuni aeda minemiseni on tavaliselt üks suur tormamine. Minu elu kulgebki rattas kodu-lasteaed-töö-pood-kodu-lasteaed-kodu. Poes igapäevaseid oste tegemas käia üritan ilma Miiata, nii on endal lihtsam (kuigi ta on poes väga korralikult käituv tütarlaps).

Miial on üks tore hoidjatädi ka, kelle abi me vahest kasutame. Viimasel korral oli Miia seal isegi öösel. Võiksin ju kasutada hoidjat vähemalt korra nädalas, aga peab ütlema, et esiteks lähevad nädalad nii meeletu kiirusega, et ei jõua midagi planeerida, ning teiseks, ega see hoidjale maksmine just odav lõbu ei ole :) Ning eks omad piirangud seab ka see, et nädala sees Miia juba 9st tahab magama minna, mis tähendab, et ma pean selleks ajaks temaga juba tagasi kodus olema. Enamus häid filme kinodes aga algavad alles kell 7-8 :) Vabade inimeste ajagraafik on ka selline, et enne 7-8 keegi kohvikusse minekut ei planeeri. Üksi kah nadi :)

Kõige rohkem tunnen ma puudust sellest, et Miial ei ole vanaema, kelle juurde ta saaks nädalavahetuseks vahest minna või kelle juures suvepuhkust veeta. See aeg minule oleks kuldaväärt ja annaks nii palju energiat ja vabadust juurde. Mul on küll toredaid sõpru, kes on lahkelt öelnud, et võtavad Miia vahetevahel nädalavahetuseks enda juurde, aga reaalsus on see, et olen ikka Miiaga kõik nädalavahetused koos :D Kes ikka tahab vabadeks päevadeks endale ühte last koju :)

Üksikvanem olla on siiski lihtne, vähemalt Miia-sugusele lapsele. Ilmselt on abiks olnud ka see, et olen järginud enam-vähem kindlat päevaplaani ja meil on kodus ka kindlad reeglid. Ja Miia on lihtsalt nii tubli laps, et ega palju viriseda ei saa :)