Lasteaias!

Tänasest alustasime Miiaga lasteaiateed. Jah, mina ka ning minu jaoks vist saab see raskem olema, kui Miia jaoks.

Et hommikul õigeks ajaks aeda jõuda, pidin Miia üles äratama, sest tavapäraselt me magame poole 9ni. Söötsin tal kõhu ka ilusti täis, et ei oleks liiga palju uusi asju korraga. Kohale jõudes ootasid meid ees juba päris mitu last, mõned emmed, üks kasvataja ja kokatädi. Miia sai ka pudrukausi ja võileiva, aga peaaegu, et ei puutunudki neid. Tormas hoopis jooksujalu mängima. Mina üritasin siis märkamatult nurgas olla ja päris pikalt õnnestus ka eesruumis istuda, aga Miia lõpuks ikkagi leidis mu. Tuju oli tal väga mõnus ja isegi mängis koos teiste lastega. Õnneks meie rühma lapsed olid kõik väga lahedad ja erilisi riiukukki ei olnud.

Kui olime natukene jõudnud tutvuda olukorraga, otsustas üks 1a ja 8kuuse tüdruku emme, et on õige aeg laps üksi aeda jätta. Vot see oli kole ja mul ikka oli nutt täitsa kurgus. Vaene pisike nuttis hüsteeriliselt, kuigi kasvataja üritas igatmoodi tema tuju parandada. Peale 45 min nuttu otsustati ema tagasi kutsuda. Õnneks teised lapsed selle peale nutma ei hakanud, pigem käisid vaatamas ja lohutamas teist pisikest.

Ca 10 ajal pandi kõik lapsed riidesse ja läksime õue mängima. Meie lasteaia hoovis on eraldi pisikese aiaga mänguväljak sõimerühmadele. Seal jooksis Miia samuti kohe mängima ja mängis terve tunni üksinda, siis vist hakkas väsimus tulema ja otsis rohkem minu seltsi ka. Aga ma ikka suunasin teda teiste laste juurde. Kasvatajad kiitsid Miiat väga ja arvasid, et ta on vist küll enne kuskil hoius käinud :)

11.30st läksime tuppa tagasi, et süüa lõunasöök. Kuna Miia kodus enne lõunaund üldse süüa ei taha, siis ka seal näksis ta vaid leiba ja jõi tassi piima. Loodan, et ta ikka harjub selle varajase lõunasöögiga, et peale ärkamist kõht väga tühi ei oleks. Ja ega neile seal õhtupoolikul väga enam süüa ei anta ka. Peale näksimist lõpetasime tänase esimese lasteaiapäeva, et homme uuesti minna. Loodan, et homme on ta sama tubli, sest homme jätan ta sinna kindlasti mõneks ajaks üksinda. Homme proovime ka sellist varianti, et kodus pudru ei söö ja lasen Miial endal seal kõhu täis süüa.

Kurb oli see, et meie rühmas oli juba kaks pisikest suure nohuga ja nad olid ikkagi aeda toodud. Ma olen seda meelt, et iga nohuga ei pea ega saagi kodus olla lapsega, sest palju on meil tööandjaid, kes sellele hasti ei vaata. Aga kuna meie rühm on täitsa uus ja alles sel nädalal avati, siis nende nohuste laste vanemad võiksid mõelda ka teiste laste peale, kes alles harjuvad. Nii paha on, kui nüüd keegi haigeks jääb ja siis jälle nädal aega harjutada ei saa. Minul õnneks pole kiiret selle harjutamisega, aga siiski väga loodan, et Miia ei saa seda nohu. Mis mind väga imestama pani, oli ka see, et kasvatajad ei kasutanud erinevaid taskurätikuid laste ninade pühkimiseks. Ikka kohe väga imelik. Aga ma ei julgenud esimesel päeval kohe sõna ka kurjalt võtta. Eks jõuab.

Uued uudised järgnevatel päevadel samas postituses :)

Teine päev.

Teine päev oli raskem, nagu ka kartsin. Tegelikult oli see raskem ilmselt mulle. Läksime hommikul tühja kõhuga aeda, Miia keeldus toidust, sõi vaid paar ampsu. Kodus ta sööb hommikul kolm korda rohkem pudru, kui seal pakuti. Söömise asemel tahtis ta kohe mängima minna, kasvataja arvas siis, et ma võiksin tunniks ära minna. Tegin Miiale kalli ja musi ja ütlesin, et lähen natukeseks tööle ja läksin uitama :)

Tagasi tulles kuulsin juba õuest meeletut kisakoori meie rühmas. Miia õnneks ei nutnud, korraks olin tal meelde tulnud ja väike nutt tuli, aga üldiselt oli rahulik. Aga nuttu oli seal palju, üks emme isegi loobus täna lapsega seal olemast, et mitte ära hirmutada. Siis oli aeg õue minna. Õues väsisid lapsed täna vaga ruttu ära ja jällegi oli päris palju nuttu. Miia sai üldiselt ise hakkama, aegajalt käisin temaga koos kiikumas. Tuppa tulles oli laual kanasupp, aga Miia seda ka ei tahtnud. Samuti ei olnud ta nõus üldse söögilaua ääres istuma, vaid jooksis ringi. Tulime jälle lõunaune ajaks koju.

Homme teen ikkagi nii, et annan talle kodus putru ja siis proovin ta pikemaks ajaks üksi jätta.

Mulle meie lasteaed meeldib, meeldib, et sõimerühmadel on eraldi pisike aed, magamiseks on eraldi ruum, kasvatajad on väga vahvad. Tegelikult meie teist kasvatajat me polegi veel näinud, sest ta on haige ja meie rühmas praegu üks asenduskasvataja. Mis mulle ei meeldi on see, et lapsi ikka on sõimerühmas väga palju - 16. Täna oli lapsi kohal 13 pluss viis emmet, aga ikka oli kasvatajatel väga keeruline 8 lapsega hakkama saada ja neid riietada ja pissitada ja pesta käsi jne. Õues on lapsed ka ikka väga omapead. Kasvatajad jutustavad enamuse ajast omavahel :( Selliste väikestega peaks ikka oluliselt rohkem tegelema ja neile tähelepanu pöörama. Mõni pisike unustati päris pikaks üksi kiiku ja üks laps jooksis väga kõvasti karjudes päris pikalt ühe jalanõuga ringi. Kasvatajad lihtsalt ei teinud välja :( Lastel lähevad tihti mänguhoos sääred paljaks ja siis keegi ei kohenda. Ikka väga kurb. Ma ei taha üldse midagi öelda seal ka, aga tundub, et peab vist juhatajale saatma kirja ja paluma anonüümsust. Ei taha, et mu lapsesse kuidagi halvemalt suhtuma hakataks selle pärast, et mina julgen korda nõuda :)

Üldiselt olen ma ikka seda meelt, et lasteaed pole õige asi nii pisidele. Iga ema või isa peaks ikka saama oma lapsega olla kodus kuni 3-eluaastani, aga no see pole lihtsalt võimalik. Rühmad on lasteaedades nii üle rahvastatud ja kasvatajaid vähe. Erahoidudes ja eraaedades on asi ilmselt palju parem, aga see jällegi on liiga kallis.

Peale teist aiapäeva on Miial pisike palavik :(

Kolmas päev.

Kuigi Miial oli eile pisike palavik ja tana hommikul samuti (37,2), siis hommikul oli tal hea tuju, söõgiisu ja tahtmine lasteaeda minna. Lugesin ka raamatust, et väikelapse normaalne kehatemperatuur on kuni 37,5, seega ei muretsenud vaga. Nii et läksime ikka aeda, aga otsustasin, et olen ikkagi enamuse ajast seal temaga koos. Hommikupoolik toas möödus ilusti, kuigi üks pisike tüdruk ikka jätkuvalt nutab seal hüsteeriliselt ja ema jätkuvalt jätab teda üksi. Peale õueminekut läksin ise tunniks ära. Tagasitulles seisis Miia aia juures ja oli väga õnnetu näoga ning mind nähes hakkas nutma. Kasvataja ütles, et ta ei olnud kordagi nutnud, aga näha oli, et hoidis nuttu tagasi. No hea seegi. Tuppa minnes selgus ka nututuju põhjus - Miia oli kakanud üle kahe päeva ja seega oli tal hasti ebamugav selle kakase mähkuga õues olla.

Miia sõi isegi paar ampsu lõunat täna, aga parema meelega ikka mängiks. Mul endal oli küll peale kolme päeva tunne, et ei taha teda sinna kunagi tagasi viia. Aga nutsin natuke jälle, mõtlesin asja üle ja kui võimalik, viin teda hoopiski õhtupoolikul aeda. Siis on lapsi vähem ja kogu see olemine seal rahulikum. Loodan, et kasvatajatele sobib see. Sest tegelikult Miiale meeldib seal, kasvatajad on toredad, söök on hea, mänguasju palju, lihtsalt lapsi on palju ja paljud hetkel korraga harjutavad. Kui see olukord seal rahulikumaks jääb, siis võime hommikuti edasi käia.

Kodus on Miia nüüd küll täielik hellik ja tahab, et ma temaga voodis mõnuleksin. Eks nii see aiaga harjutamine mõjubki. Aga kui küsida Miialt, et kas lähme esmaspäeval jälle lasteaeda, siis ta pead ei raputa, järelikult meeldib :)))

Neljas päev.

Vahepeal oli pikk nädalavahetus ja täna alustasime uut nädalat lasteaias. Tänane päev oli raskem - minule :) Miia ärkas hommikul samal ajal, kui mina ehk juba kell 7, sõi kohupiima ja vaatas multikaid. Kakajuttu ka :D kuna ta polnud jällegi kaks päeva vaatamata minu meelitustele kakanud, olin väga mures, et mismoodi ma nüüd ta sinna aeda jätan. Aga tegin südame kõvaks ja jätsin. Tulin aiast ära ja jätsin Miia sinna hommikust sööma. Tegin ka tsau, musi ja kalli ning Miia isegi hakkas seekord nutma. Önneks rahutus kohe kasvataja süles. Ise ma muidugi nutsin seekord terve tee koju. Nii nii raske oli. Nüüd aga oli mul lausa kaks tundi vaba aega :) ausalt õeldes ei suutnud ma seda üldse nautida, nii paha tunne oli. Aga sain vähemalt terve suure hunniku pesusid triigitud. Järgi läksin Miiale 11ks, kui nad veel õues mängisid. Nägin kaugelt, et Miia toimetab väga rõõmsalt ringi, mind nähes ei läinud kaua, kui tuli ka väike nutujoru :) läksime tuppa ka lõunat sööma ja Miia sõi täna pool kaussi suppi ja terve kausi leivasuppi piimaga! Nii et vaga tubli. Muidugi pidin mina teda söötma :)

Kindlasti tuleb meil lasteaiaga veel tagasilööke, aga olen siiski väga rõõmus, et harjutamine on lihtsalt läinud. Tegelikult on meil juba üks tagasilöök - Miia ei taha enam potil käia. Ilmselt teda on traumeerinud see, et seal potitamise ruumis on alati suur kisa ja kära ja ka nuttu. Aga kindlasti läheb see varsti üle. Eelmise nädala lõpus oli Miial ka palavik, kuid mingeid haigusemärke tal pole, seega arvan, et tal oli see palavik reaktsioon lasteaiale ja kõigile nendele emotsioonidele.

Ahjaa, Miia kukkus ka täna aias tooliga turnides ja nüüd on tal muhk otsa ees. Ja eile õhtul jooksis ta kodus vastu seina ja huul on risti täiesti katki, pikk lõhe sees. Haavatud tubli tüdruk!

Viies päev.

Täna läksin Miiale järgi natuke enne 12. Õuest oli kuulda vaga suur kisa ja ka Miia häält vahepeal. Kui tuppa läksin, siis Miia oli just käsi pesemast tulnud ja nuttis koledasti. Aga rahunes minu süles kohe. Kasvataja küll ütles, et ta hakkas nutma mind nähes, aga ju nad ei taha emasid ka väga traumeerida :) seejärel oli aeg lõunat süüa, Miia istus ilusti laua taha, sõi kõigepealt ära leivakääru ja siis sõi ISE ära terve kausitäie ühepajatoitu!!! See on väga suur asi, esiteks, ta ei ole nõus kodus ise sööma, teiseks, veel eelmise nädala kolmandal harjutamise päeval ei olnud ta nõus peaaegu üldse seal laua taga istuma. Siis andsin talle veel pool kausitäit kiselli müsliga ka. Nii tubli! Seejärel läks Miia taas mängima ja ei olnud nõus koju tulema :) aga magama ka sinna ei tahtnud minna, me ei proovinud ka muidugi. Kui ma muidu arvasin, et Miia hakkabki käima aias ainult hommikupoolikul, siis kasvataja ikkagi arvas, et järgmisel nädalal proovime ta sinna magama ka saada.

Ahjaa, hommikul ei olnud tööl meie põhikasvatajat ja õue minnes aeti Miia kapp sassi mingi poisi kapiga ja ta sai endale selga kõik poisi riided. Kui õige kasvataja tuli ja õues seda nägi, läks ja vahetas muidugi kohe Miia riided ära :)

Nuttu seal lasteaias ikka on, muudmoodi ei saa. Eks need pisikesed ju harjunud vaid emmega olema. Aga olen siiani ikka väga rahul. Tagasilöökidest veel niipalju, et Miia on kodus muutunud väga memmekaks, lisaks ei taha ta enam oma voodis uinuda õhtuti ja öösel tuleb ka väga varakult minu kaissu. Ööd on hästi rahutud, Miia nutab läbi une palju, aga eks see ole ka arusaadav, sest uusi emotsioone on väga palju ja millalgi peab laps need läbi töötama. Potil käisimisega aga on täna jälle kõik hästi, vähemalt kodus. Kõik pissud on ilusti potti tulnud ja Miia on ise ilusti märku andnud, kui tal pissihäda on.

Nüüd aga teeme kaks puhkepäeva ja uuesti aeda reedel!

Kaheksas päev.

Vahepealsed kaks päeva läksid kenasti, kuid täna oli Miial natuke nutusem aiapäev. Lasteaeda hommikul minek on siiani suhteliselt kenasti läinud. Kodus annan talle natuke jogurtit ka süüa ja lasteaias saab veel putru, mida ta isegi nuud juba natuke näksib.

Täna oli aga Miia lausa õue minnes juba nutma hakanud, kasvataja andis talle luti ja see rahustas. Toas oli Miia ilusti potil ka käinud, nii et tundub, et lasteaias pissil käimise hirm hakkab ka üle minema. Kodus igatahes teeb ta ilusti oma hädad jälle potti.

Kasvataja ütles mulle, et Miia on väga suur korraarmastaja. Kui keegi jätab autod laiali, siis tema läheb ja paneb need ruttu riiulisse. Aga kui keegi nüüd neid uuesti võtma läheb, siis pidi ikka nuttu tulema natuke. Kui siiani Miia oli olnud aias vaikne ja nuttu pigem tagasi hoidnud, siis täna oli ta esimest korda kohe häälekalt ja kõvasti nutnud. Ilmselt nüüd siis hakkab kohale jõudma, et peabki seal kaima peaaegu iga päev.

Sel nädalal plaanisin ka harjutada Miiat aias lõunaund tegema, ent täna oli see lõunaune aeg seal päris kole. Kõik lapsed nutsid koledasti ja päris kahju oli kasvatajatest. Nii et lükkan selle harjutamise kaugesse tulevikku :) ehk oktoobris proovime, sest aega ju on.