Söömisest! Kuni 6.elukuuni peaks laps toituma vaid rinnapiimast või rinnapiimaasendajast. Miia sai ainult rinnapiima 5,5 kuud, peale seda hakkas saama kord päevas lisaks kõrvitsapüreed. Tema isu oli väga hea, nii et soovitusliku 1 lusika asemel sõi Miia kohe 50 g püreed. Peale lisatoiduga alustamist tuleb aegamisi tutvustada lapsele uusi maitseid. Kindel reegel aga on see, et lapse toidus ei tohi olla ei soola ega suhkrut. Ja seda ei ole üldse raske vältida. See nõuab lihtsalt natuke pingutust emme poolt, et teha lapsele tema enda söök. Ma ei anna oma lapsele makarone, sest see on ainult jahu ja vesi ning midagi kasulikku laps sealt ei saa. Samuti ei anna ma talle veel kohupiima, kuna see sisaldab liiga palju valke, mis on nii pisile koormavaks. Kohupiimaga soovitatakse alustada peale 1.eluaastat. Tavalisest jogurtist võib ka Miiake vaid und näha, sest seal sisaldub suhkur. Küll aga on ta saanud maitsestamata jogurtit puuviljapüreega või marjadega. Lihatoodetest saab Miia puhast veiseliha või kanaliha, mis on hautatud ilma soolata, aga maitsestatud värske tilliga, mis aitab raual paremini imenduda. Igasugused vorstikesed, viinerid ja kotletid on suur EI! Nendes toodetes sisaldub nii palju jama, et isegi söön neid väga harva. Miia toit koosnebki põhiliselt juurviljadest/puuviljadest ja lihast. Siiani on ta saanud kartulit, kõrvitsat, porgandit, maguskartulit, suvikõrvitsat, aedube, kikerherneid, lillkapsast, avokaadot, mangot, ploomi, õuna, pirni, maasikaid, mustsõstraid, vaarikaid. Minu meelest vägagi mitmekesine menüü :) Ja pole raske üldse natukene pingutada oma lapse heaolu nimel. Tal on terve elu aega süüa sisse igasugust jama :) Nii, et noored emmed - mõelge natuke rohkem sellele, mis on lapsele hea ja mis mitte! Enda mugavuse arvelt ei tohiks lapse tervisega mängida.
Magamisest! Enne Miia sündi lugesin ma raamatut "Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega". Mulle väga see raamat meeldis. Minu mõtted kattusid selle raamatuga väga ja alateadlikult juba teadsin, et minu laps ka nii kasvab. Miia magab siiani minu kaisus! Meil on muidugi kahekesi ka ruumi laiutada. Olin varem mõelnud ka võrevoodi peale ja pooldan, kui voodi on emme-issi voodi kõrval, aga meil selleks vajadus täiesti puudub. Lapsega ühes voodis magamisel on palju plusse. Üheks suureks plussiks on see, et öine imetamine on väga mugav! Ei pea voodist välja minema, vaid saab kohe uuesti uinuda, kui laps tissi otsas. Samuti aitab see vähendada hällisurma riski, sest kui laps kuuleb enda kõrva juures minu hingamist, siis hingab ka ta ise sügavamalt. Kui Miia oli veel väga väike, siis oli ka hea jälgida seda, et ta ei keeraks ennast öösel selili, vaid magaks ilusti külje peal. See on vajalik selleks, et piima tagasiheite korral piim ilusti suust välja tuleks. Ning muidugi see lähedusevajadus ja turvatunde tekitamine! See pisike inimene oli 9 pikka kuud minu soojas ja turvalises kõhus ja tema jaoks on siia kõledasse maailma sündimine juba ise nii suur shokk, et minu süda ei lubaks teda veel rohkem traumeerida sellega, et panen ta eraldi tuppa magama. Kui Miial öösel on söögivajadus, siis ta korraks piuksub ja ongi juba söök olemas. Ta ei pea selleks kõvasti karjuma ja ootama, et millal emme saabub. Ma olen kogu aeg tema juures ja tal olemas! Aga see vaene imik, kes magab teises toas, peab tükk aega häält tegema, enne kui emme kuuleb ja lõpuks kohale jõuab. Eespool mainitud raamat räägib ka sellest ja seal on näitena toodud, et lõpuks laps enam ei teegi häält, kui kõht läheb tühjaks, sest ta teab, et ta on üksi ja keegi ei tule piisavalt ruttu. Ning muidugi siis need vanemad on uhked, et nende laps esimesed ööd nuttis, aga sealt edasi magab rahulikult terve öö :( Selline käitumine omakorda mõjutab väga lapse turvatunnet. Mina ei kujutaks ettegi, et ma pean oma nunnu beebi teise tuppa magama panema ja ei saa tema lähedal olla ja tema nohisemist kuulata ja tema beebilõhna nuusutada. Lapsed ju kasvavad nii kiiresti ning see beebiaeg on kohe kohe möödas!
Lapsed uudistavad maailma kõike kätega katsudes ja suhu toppides. Miia seda õnneks väga ei tee. Mul on vedanud! Aga vaatamata sellele jälgin ma väga, et ta ei topiks suhu liiva või mulda. Kindlasti ta seda kunagi teeb, sest ma ei jõua teda igal sekundil jälgida, aga niikaua kui võimalik, hoian teda sellest. Muidugimõista olen ma teda lasknud rannas liiva peale ja aias murule ja marjapõõsaste vahele roomama, et ta saaks maailma avastada kätega katsudes. Aga milleks on lasta lapsel liiva süüa ja selle üle veel ise rõõmus olla? Endal on ju väga ebamugav, kui liiv suhu satub, miks peaks lapsel parem tunne olema.
Nagu te aru saate, olen ma väga hoolitsev emme :) Aga ma ei oskakski teistmoodi! Miia on ju nii armas ja nunnu ja pisike, et tahan talle ainult parimat!
Minu 2-nädalane pamp :)
Minu meelest vägagi ebaõiglane on süüdistada kuidagi emasid, kes oma lapse teise tuppa panevad! Meil oli selleks väga hea põhjus ja mitte kunagi ei pea Robin ootama kuni me temani jõuame, sest ma olen üleval KOHE, kui ta häält teeb, olen väga kerge unega. Meiega samas toas magas Robin väga palju halvemini, siples ja sahmerdas terve öö, ärkas iga tunni tagant, sest meie Raidoga ka sipleme palju. Kaisus magaja ei ole ta kunagi olnud ja see aeg, mis ta meie kõrval magas, oli meie kõigi jaoks üsna raske, eelkõige magas kehvasti beebi, keda segas väga näiteks Raido norisemine ja norskamine.
ReplyDeleteSee, mis sobib ühele, ei sobi teisele lapsele, sest nad ei ole kõik ühesugused. Ma olen ka päris mitu raamatut ikka läbi lugenud, ilmselt on mul beebiteemalisi raamatuid kokku kahekümne ringis aga ühegi järgi ma oma last kahjuks kasvatada ei saa ega plaani.
Oioi, kedagi ei süüdistatud :) Minu mõtted-tunded minu blogis :)
Delete